Leelo Tungal

Elukäik

Leelo Tungal kuulub nende Eesti autorite hulka, kelle looming on kasvanud koos lugejate ja ajaga. Ta on luuletaja, lastekirjanik, tõlkija, toimetaja ja libretist, kelle tekstides kohtuvad keelemäng, täpne rütmitunne ja terane pilk argipäeva vastuoludele. Tungal alustas kirjutamist varakult ning jõudis kirjandusse põlvkonnas, mis tõi 1960. aastatel eesti luulesse värsket kõneviisi ja uutmoodi vabaduse (nn kassetipõlvkond).

Ta õppis eesti filoloogiat ja eesti kirjandust Tartu Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetas 1972. aastal. Pärast õpinguid töötas ta eesti keele õpetajana (Ruila koolis), toimetajana ajakirjades Pioneer ja Täheke ning kirjandusala juhatajana Eesti Riiklikus Nukuteatris. Hiljem sai tema põhitööks vabakutseline kirjutamine. See mitmekülgne kogemus on andnud tema tekstidele erilise lavalise tunnetuse – laused liiguvad, kõlavad ja püsivad meeles.

1994. aastal asutas ta lasteajakirja Hea Laps ning juhtis seda peatoimetajana veerand sajandit, kuni 2019. aasta alguseni. Nii sai temast mitte üksnes autor, vaid ka laste lugemiskultuuri kujundaja – inimene, kes aitas kaasa sellele, et eesti keeles kirjutatud lastekirjandus püsiks elujõuline, uudishimulik ja rõõmsa väärikusega.

Perekond

Leelo Tungal oli abielus helilooja Raimo Kangroga (1949–2001). Nende perekonnas kasvas üles kolm tütart, kellest igaüks on leidnud oma tee loome- ja mõttemaailmas:

• Vanim tütar Maarja Kangro on kirjanik, luuletaja ja tõlkija, kes on tuntud oma terava esseistika ja poeetilise täpsuse poolest.
• Kirke Kangro tegutseb kunstnikuna ning tema looming seostub eeskätt nüüdiskunsti, skulptuuri ja installatsiooniga.
• Noorim tütar Anna-Magdaleena Kangro tegeleb tõlkimise ja kultuuritekstide vahendamisega.

Tungla perekonnaloo juures on kõnekas, kuidas eri kunstiliigid – muusika, kirjandus ja visuaalkunst – on omavahel loomulikult põimunud. See taust aitab mõista, miks Tungla tekstides on sageli kuulda muusikalist rütmi ja näha kujundlikku, lausa pildilist mõtlemist.

Professionaalne karjäär

Leelo Tungal on kirjutanud väga suure hulga teoseid, eriti lastele ja noortele, lisaks luulekogusid täiskasvanutele, proosat, laule ja tekstiraamatuid lavateostele. Tema loomingu läbivaks jooneks on selge eesti keel, keeleline leidlikkus ja empatiivõime. Laps tema tekstides ei ole “väike inimene”, kellele tuleb maailma lihtsustada, vaid isiksus, kellel on oma loogika ja tunded.

Tungal on teinud suure töö ka tõlkijana, vahendades tekste vene, soome, inglise ja bulgaaria keelest. Tema tõlked on rikastanud eesti keelt uute rütmide ja toonivarjunditega.

Tema tekstid on leidnud tee ka muusikasse. Tungal on kirjutanud libretosid ja laulusõnu paljudele Eesti heliloojatele (sh Olav Ehala, Raimo Kangro, Valter Ojakäär). Märgiline on ka see, et 1994. aastal esindas Eestit Eurovisioonil Silvi Vrait lauluga “Nagu merelaine”, mille tekst on Tungla sulest. See oli Eesti esimene finaaliesinemine Eurovisiooni laval.

Üks tema tuntumaid ja mõjukamaid proosasaavutusi on autobiograafiline triloogia “Seltsimees laps” (“Seltsimees laps ja suured inimesed”, “Samet ja saepuru”, “Naisekäe puudutus”), kus stalinliku aja ja küüditamiste varjud jõuavad lugejani lapse siira pilgu kaudu. Nendel raamatutel põhineb ka Moonika Siimetsa mängufilm “Seltsimees laps” (2018), mis tõi Tungla loo uue publikuni.

Lastekirjanduse keel ja ajaloomälu

Leelo Tungla eripära on oskus hoida korraga kahte registrit: mängulist lastekirjanikku ja ajalooteadlikku proosakirjanikku. “Seltsimees lapse” maailm ei tee minevikust monumenti, vaid näitab, kuidas suur ajalugu murdub väikeste inimeste argipäevaks.

Tema lastele kirjutatud luuletustes ja juttudes on keelemäng sageli nagu redel, mis aitab mõtteni jõuda. Ta ei loe moraali, vaid avab olukorra ja laseb lapsel ise järeldada. Seetõttu on tema tekstid leidnud kindla koha kooliõpikutes ja aabitsates.

Muud faktid

• Leelo Tungal on Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1979. aastast.
• Teda on pärjatud Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinnaga (2015), Balti Assamblee kirjanduspreemiaga ja Riikliku kultuuri elutööpreemiaga (2019).
• 2005. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
• Tema nimi on kantud IBBY (Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu) aunimekirja.