Lydia Koidula

Elukäik

Lydia Koidula (kodanikunimega Lydia Michelson) on eesti kirjanduse üks alustalasid – luuletaja, proosakirjanik ja eesti teatri rajaja, keda peetakse rahvusliku ärkamisaja sümboliks. Ta sündis Vändras köstri ja kooliõpetaja peres, kuid kolis noorena Pärnusse ja hiljem Tartusse, kus temast sai isa parem käsi ajalehetoimetuses. Lisanime “Koidula” andis talle ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, ja see nimi jäi teda saatma igavesti, sümboliseerides koiduvalgust ja lootust.

Koidula loomingust õhkub sügavat isamaa-armastust ja loodustunnetust. Tema luulekogud ja näidendid ei olnud pelgalt kunstiline eneseväljendus, vaid vastus ajaloolisele vajadusele – need aitasid luua ja kinnistada eestlaste rahvuslikku identiteeti ajal, mil rahvas alles otsis oma kohta kultuurmaailmas.

Lydia Koidula elu oli intensiivne, kuid lühike. Ta suri 1886. aastal vaid 42-aastaselt rinnavähki Kroonlinnas, eemal oma armastatud kodumaast. Tema põrm toodi Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule alles 60 aastat hiljem, 1946. aastal.

Perekond

Koidula kasvas üles Eesti kultuuriloo ühes mõjukaimas perekonnas. Tema isa oli Johann Voldemar Jannsen – ajakirjanik, koolmeister ja I üldlaulupeo eestvedaja. Just isa kõrval “Papa Jannseni” toimetuses töötades sai Koidulast esimene eesti naisajakirjanik.

1873. aastal abiellus Lydia Koidula läti päritolu sõjaväearsti Eduard Michelsoniga. Abielu viis ta elama Kroonlinna (Venemaale). See elumuutus oli Koidulale emotsionaalselt raske; kuigi abielu oli õnnelik ja perre sündis kolm last (Hans Voldemar, Hedvig ja Anna), vaevas luuletajat võõrsil elades pidev koduigatsus, mis kajastub valusalt ka tema hilisemas luules.

Professionaalne karjäär ja looming

Koidula loominguline pärand on fundamentaalse tähtsusega:

• Luule: Tema tuntuim luulekogu on “Emajõe ööbik” (1867). Tema luuletused, nagu “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani” ja “Kodu”, on muutunud eestlaste jaoks lausa pühaks, olles aluseks paljudele koorilauludele. “Mu isamaa on minu arm” (Gustav Ernesaksa viisistatuna) on kujunenud eestlaste mitteametlikuks hümniks.
• Teater: Koidulat peetakse eesti teatri emaks. 1870. aastal lavastati “Vanemuise” seltsis tema näidend “Saaremaa onupoeg”, mis tähistab eesti rahvusliku teatri sündi. Sellele järgnes veelgi populaarsem “Säärane mulk”, mis käsitles ajastule omaseid hariduse ja ühiskondlike muutuste teemasid.
• Ajakirjandus: Ta töötas isa asutatud ajalehtede Perno Postimees ja Eesti Postimees toimetuses, kirjutades artikleid, tõlkides uudiseid ja avaldades jutulisa.

Keeleline ja kultuuriline mõju

Lydia Koidula mõju eesti keelele ja kultuurile on mõõtmatu. Ta tõestas, et eesti keel – mida peeti toona sageli vaid “maarahva keeleks” – on võimeline väljendama kõrgeid tundeid, keerulisi mõtteid ja poeetilist ilu. Tema tekstid aitasid kujundada kirjakeelt ja olid oluliseks tõukejõuks, et eestlased hakkaksid end pidama kultuurrahvaks.

Muud faktid

• Lydia Koidula portree kaunistas Eesti Vabariigi 100-kroonist rahatähte (kuni eurole üleminekuni).
• Pärnus asub Koidula Muuseum (Jannseni kunagises koolimajas), kus on säilitatud tema ja ta isa elukeskkond.
• Tema sünnipäeva paiku ja emakeelepäeval loetakse koolides sageli tema luuletusi, mis on muutunud kuldvaraks.
• Kuigi ta kirjutas eesti keeles, oli tema kodune keel ja kasvatuskeskkond suuresti saksakeelne, mis oli tolle aja haritlastele omane.