Elen Lotman: kas eestlasi ootab etruskide saatus? Filmikirjaoskus kui ellujäämise küsimus

Detsembri alguses pärjati maineka Kinoliidu kolleegipreemiaga “Kuldne Kiisk” operaator ja õppejõud Elen Lotman. Kuigi tunnustus tuli erakordse töövõime ja filmikunsti vundamendi ladumise eest, kasutas laureaat hetke selleks, et juhtida tähelepanu valusale tõele: Eesti kultuuri ja keele säilimine digiajastul on hapram, kui me endale tunnistame.

Lotmani sõnum on selge ja raputav: kui riik suhtub kultuuri kui luksusesse ja haridussüsteem ignoreerib visuaalkeele dominanti noorte elus, riskime me rahvusena hääbumisega. See pole pelgalt kultuuripoliitiline debatt, vaid eksistentsiaalne küsimus.

Kultuur ei mahu Exceli tabelisse

Riiklikus vaates kiputakse kultuuri Lotmani hinnangul nägema kui “kirsikest tordil” – midagi, mis on tore, kui raha üle jääb, kuid mis pole elutähtis võrreldes rahanduse või riigikaitsega.

“See on fundamentaalselt tagurpidine arusaam ühe riigi eksisteerimisest,” nendib Lotman. Ta viitab põhiseadusele, mis seab riigi ülesandeks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise. Seal ei räägita ekspordipotentsiaalist ega kinnisvaraportfellist.

Eriti kriitiline on Lotman filmivaldkonna rahastamise loogika suhtes, kus sageli nõutakse tõestust “euro euro vastu” tasuvusest.

“Kas oleks võimalik välja arvutada, kui palju tõi 1905. eelarveaastal sisse Juhan Liivi “Ta lendab mesipuu poole”?” küsib ta retooriliselt. Kultuuri väärtus ei seisne fiskaalses tulus, vaid identiteedis ja kaitsetahtes. Kodu on väärt kaitsmist vaid siis, kui see on kodu moodi – oma keele ja kultuuriga.

Kas meid ootab etruskide saatus?

Tänapäeva noorte infoväli on kolinud videopõhiseks ja see väli on valdavalt ingliskeelne. Lotman tsiteerib David Vseviovi hoiatust etruskide kohta – suure rahva kohta, kes kadus, sest präänik (võõras kultuurimugavus) hävitab efektiivsemalt kui piits.

Statistika on murettekitav: noorte omavaheline suhtlus liigub üha enam inglise keelele, sest neil on “vaibi” ja tundeid lihtsam väljendada võõrkeeles. Haridussüsteem on siinkohal ajast maha jäänud.

Lahendus ei ole nutiseadmete keelamine, vaid filmikirjaoskuse (audiovisuaalse kirjaoskuse) laiaulatuslik viimine kooliprogrammi. Mitte eraldi ainena, vaid tööriistana.

• Bioloogia referaadi asemel loodusdokk.
• Matemaatika valemite selgituseks videoesitlus.
• Ajaloo testi asemel videoessee.

Ainult nii tekib noortel harjumus luua ja tarbida eestikeelset sisu, tagades keele elujõulisuse ka digitaalses tulevikus.

Ainus naine meeste mängumaal

Elen Lotman on Eesti filmiajaloo kontekstis fenomen – väidetavalt ainus naisoperaator, kes on siinmail täispikki mängufilme üles võtnud algusaegadest peale. Tema karjääri on enim mõjutanud need meeskolleegid, kes ei teinud tema soost numbrit.

Lotman meenutab südantsoojendavat seika filmi “Deemonid” (2012) ettevalmistusperioodist. Olles rase ja teades, et võtete ajaks on tal suur kõht ees, teavitas ta sellest oma kaameraassistenti Rein Pruuli.

“Rein ei pilgutanud selle peale silmagi, vaid ütles ainult: “Ahah, ma panen siis pika pildiotsija tehnika nimekirja juurde.” See on olnud mulle läbi aegade kõige ilusam toetus,” meenutab Lotman.

Unistus avatumast filmikultuurist

Vaadates tulevikku, näeb värske laureaat Eesti filmil suurt potentsiaali, eriti žanrilise mitmekesisuse kasvus. Küll aga tunneb ta puudust sügavamast kogemuste jagamisest filmitegijate vahel.

Tema unistus on luua regulaarne seminaride sari, kus filmitegijad avaksid oma “arvutikaustad” ja näitaksid kolleegidele tööprotsessi musta materjali – ebaõnnestumisi, katsetusi ja otsinguid. See “kullapuru”, mis jääb tavaliselt peitu, on just see, millest õpitakse kõige enam.

Elen Lotmani pärjamine “Kuldse Kiisaga” ei ole seega vaid tunnustus tehtud tööle, vaid märguanne, et Eesti film ja filmilooja vajavad jätkusuutlikuks arenguks nii riiklikku mõistmist kui ka kogukondlikku sidusust.