Arvo Pärt

Elukäik

Arvo Pärt on Eesti helilooja, kelle looming on vaikselt, kuid visalt kujundanud vaimsema kõlaga nüüdismuusikat üle maailma. Ta kasvas üles Rakveres, kuhu perekond kolis pärast sõda. Tema varajane muusikahuvi sai alguse üsna argisest olukorrast: koduse klaveri keskmine register oli kahjustatud ja noor Pärt avastas kõlamaailma eeskätt äärmistest nootidest. See detail on hiljem saanud sümboolse tähenduse, justkui vihjena tema hilisemale oskusele leida väikesest materjalist suur ruum.

Teismeeas ja nooruses liikus ta järjekindlalt muusikahariduse suunas, õppides Rakvere Lastemuusikakoolis (Ille Martini klaveriklassis) ning hiljem Tallinna Muusikakoolis. Kohustuslik ajateenistus katkestas õpingud, ent muusikast ta ei eemaldunud – ka sõjaväes mängis ta orkestris trummi ja oboed. Pärast teenistust jätkas ta õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis, mille lõpetas 1963. aastal. Need aastad kujundasid temas ühtaegu käsitööoskuse ja sisemise rahutuse, mis pani teda proovile nii võimude, kuulajate kui ka iseendaga.

Perekond

Arvo Pärt sündis August Pärdi ja Linda Anette Pärdi perre. Ta on rääkinud lapsepõlvest pigem vaoshoitult, ent on teada, et ta kasvas suuresti ema ja kasuisa hoole all ning Rakverest sai tema kujunemisaastate linn. Perekondlik kogemus, sõjajärgne nappus ja suletud ühiskonna vaimne surve lõid taustsüsteemi, milles küsimused usu, vaikuse ja sisemise vabaduse kohta hakkasid tema loomingut tasapisi saatma.

1972. aastal abiellus ta Nora Pärdiga ning samal aastal astus ta õigeusku, mis oli oluline nihe nii tema elus kui ka loomingus. Peres on kaks poega, Michael ja Immanuel. Hilisematel kümnenditel on Nora Pärt olnud avalikkuses nähtav eeskätt Arvo Pärdi Keskuse loomise ja hoidmise kaudu, tehes vaikse, ent määrava töö helilooja arhiivi ja pärandi korrastamisel. Pärdi kodu ei ole olnud pelgalt eraelu ruum, vaid ka keskendumise ja distsipliini koht, kus kunst ja argipäev toimivad sümbioosis.

Professionaalne karjäär

Pärdi varajane loomeperiood langes Nõukogude Eesti raamidesse, kus uuenduslikkus oli korraga nii ihaldatud kui ka kahtlane. 1960. aastate alguses pälvis ta tähelepanu teostega, mis kasutasid modernistlikke võtteid, sealhulgas seriaaltehnikat. Tema teost “Nekrolog” (1960) on sageli nimetatud Eesti esimeseks dodekafooniliseks orkestriteoseks ning see tõi kaasa teravat kriitikat, kuid ka nähtavust, mis noore helilooja positsiooni paradoksaalselt kinnistas.

Pikalt töötas Pärt Eesti Raadios (1958–1967), kus ta tegutses helirežissööriena. See kogemus õpetas teda kuulama mikrotasandil, tajuma pingeid fraasis, hingamist kooris, ruumi järelkaja ja vaikuse kaalu. Samal ajal kirjutas ta rohkelt muusikat filmile ja teatrile, kokku enam kui viiekümnele linateosele (sealhulgas “Ukuaru”, “Navigaator Pirx”), mis andis talle võimaluse katsetada kiiresti, täpselt ja eri stiilides.

1968. aastal valminud “Credo” osutus murranguks. Teose religioosne tekst ja kunstiline otsekohesus tõid kaasa tõsised tagajärjed: Pärdi muusika kadus mõneks ajaks kontserdielust ning ta ise astus loomingulisse kriisi, mis väljendus pikas sisemises otsingus. Järgnes periood, mil ta süvenes gregooriuse laulusse, varasesse polüfooniasse ja kirikumuusika traditsioonidesse, otsides uut keelt.

1976. aastal valmis klaveripala “Für Alina”, millega sündis tintinnabuli – Pärdi enda loodud kompositsiooniline mõtlemisviis. 1970. aastate lõpp tõi teosed, mis on tänaseks muutunud nüüdismuusika klassikaks: “Fratres”, “Tabula Rasa”, “Spiegel im Spiegel” ja “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”. Nendes töödes kohtuvad askeetlikud vahendid ja suur emotsionaalne pinge.

1980. aastal sunniti Pärt koos perega emigreeruma. Ta asus esmalt Viini ning 1981. aastal kolis Berliini, kus elas ligi 30 aastat. Lääne-Euroopas laienes tema kuulajaskond kiiresti ning tema muusika jõudis suurte plaadifirmade (eriti ECM Records ja Manfred Eicher), kooride ja orkestrite püsirepertuaari. 2010. aastal naasis ta püsivalt Eestisse ja tema elu ning töö keskpunktiks on saanud Laulasmaa.

Tintinnabuli stiil ja mõju nüüdismuusikale

Tintinnabuli ei ole pelgalt stiil, vaid terviklik mõtteviis, kus kaks hääleliini suhtlevad nagu kaks inimest, kes püüavad jõuda ühe tõeni. Üks liin liigub sageli samm-sammult, meenutades laulu või palvet, teine hoiab kinni kolmkõlast, otsekui kellade helin (tintinnabulum – ld k kelluke), mis ei jutusta, vaid kinnitab.

Pärdi muusika tugevus peitub selles, et ta ei paku kuulajale vaid ilu, vaid ka ruumi. Vaikus tema teostes ei ole paus, vaid osa tekstist. Seepärast on tema looming leidnud tee nii kirikutesse kui ka kontserdisaalidesse, nii koorimuusika tippkollektiivide kui ka filmikunsti ja teatrilavade kõlapilti.

Muud faktid

• Arvo Pärti on korduvalt nimetatud maailma enim esitatavaks elavaks heliloojaks (nt andmebaasi Bachtrack järgi), eriti silmapaistvalt 2010–2018.
• 2010. aastal loodi Pärdi perekonna eestvedamisel Arvo Pärdi Keskus, mis koondab helilooja arhiivi.
• Keskuse uus hoone “Kellasalu” (arhitektid Nieto Sobejano Arquitectos) avati külastajatele 2018. aastal Laulasmaal.