Lembit Ulfsak

Elukäik

Lembit Ulfsak oli armastatud Eesti teatri- ja filminäitleja ning lavastaja, kelle loometeekond ulatus hilisnõukogude ajast taasiseseisvunud Eesti kultuuriruumi küpse perioodini. Kuigi ta sündis Koerus, möödus tema lapsepõlv suuresti Räpinas, kus kujunes välja varane tähelepanelikkus inimeste ja olukordade suhtes, mis hiljem toitis tema näitlejatööd.

Pärast Tallinna 7. Keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Legendaarne 4. lend (juhendaja Voldemar Panso), mille ta 1970. aastal lõpetas, andis talle tugeva klassikalise põhja. Selles koolis ei õpetatud üksnes teksti õigesti ütlema, vaid mõtlema, kuidas roll elama hakkab: kehaga, pausidega ja varjatud sisepingega. Ulfsaki hilisemates rollides oli seda kooli tunda isegi siis, kui ta mängis näiliselt väga vaoshoitud tegelasi.

Aastate jooksul kujunes temast artist, keda väljaspool Eestit tunti eriti filmilinal (eriti endises Nõukogude Liidus), samal ajal kui kodumaal peeti teda üheks haruldaseks näitlejaks, kes suutis olla ühtaegu rahvalik ja kunstiliselt nõudlik. Ta lahkus meie seast 2017. aastal, kuid tema rollid on jäänud elama nii ekraanile kui ka kollektiivsesse mällu.

Perekond

Ulfsaki taust oli seotud tugeva tööeetikaga. Tema isa oli ametiühingutegelane Johan Ulfsak.

Lembit Ulfsak oli kaks korda abielus ja tal on kolm last, kes kõik on seotud kultuurivaldkonnaga:

• Esimesest abielust Tiina Ulfsakiga sündis poeg Juhan Ulfsak, kellest on kasvanud hinnatud näitleja ja avangardistlik lavastaja.
• 1980. aastatel abiellus ta Epp Ulfsakiga (kes töötas pikalt Draamateatri mänedžerina). Sellest abielust sündis kaks tütart: filmiajakirjanik ja kriitik Maria Ulfsak ning tekstiilikunstnik Johanna Ulfsak.

Professionaalne karjäär

Ulfsaki tööelu oli rütmikas ja mahukas.

• 1969–1978 töötas ta Noorsooteatris, kus lavalise energia kõrval harjutati ka täpsust ja partneritunnetust.
• 1978–1985 tegutses ta Eesti Draamateatris näitlejana.
• 1985–1994 töötas ta Tallinnfilmis näitleja ja lavastajana (lavastajatööd nt “Keskea rõõmud”, “Lammas all paremas nurgas”).
• Alates 1994. aastast oli ta taas Draamateatri näitleja ning jäi sinna kuni elu lõpuni.

Filmirollid

Filmis jõudis ta publikuni erakordselt laia ampluaaga.

• Eesti klassika: Tema varajaseks tipprolliks oli pillimees Aksel filmis “Ukuaru” (1973), kus ta aitas luua ajastuõhustiku, mis on ühtaegu intiimne ja rahvuslik.
• Rahvusvaheline edu: Nõukogude Liidus tõi talle superstaari staatuse Thijl Ulenspiegeli roll filmis “Legend Ulenspiegelist” (1976), samuti Paganeli roll filmis “Kapten Granti otsinguil” ja Mr. Eyck muusikalis “Hüvasti, Mary Poppins”. Need rollid tegid ta tuntuks miljonitele vaatajatele üle idabloki.
• Hilisem looming: Üheks tema elu viimaseks suurrolliks kujunes Ivo tegelaskuju Zaza Urushadze filmis “Mandariinid” (2013). Ta mängis sõja keskele jäänud meest, kelle inimlikkus ja rahuhoidmise instinkt seisavad vastamisi vägivalla loogikaga. Film nomineeriti Oscari ja Kuldgloobuse auhindadele, viies Ulfsaki nime taas maailmakaardile.

Televisioonis tegi ta kaasa paljudes sarjades, tuntuim neist pikaaegne roll (Uku) sarjas “Õnne 13”. Samuti oli ta hinnatud häälnäitleja kuuldemängudes ja animatsioonides.

Näitlejameisterlikkus ja pärand

Ulfsaki näitlejameisterlikkus peitus sageli selles, mida ta ei rõhutanud. Ta oskas jätta ruumi, kus vaataja saab ise tajuda tegelase sisemist liikumist. Tema tegelased ei olnud “valmis” seletused, vaid elavad inimesed. Ta suutis olla korraga rahvuslikult oma ja samas universaalselt mõistetav.

Tunnustusi kogunes talle elu jooksul palju:

• Eesti NSV teeneline kunstnik.
• Sajandi filmimeestäht (Eesti sajandi filmiauhinnad, 2012).
• Valgetähe IV klassi (2006) ja III klassi teenetemärk (2017).
• Riiklik kultuuri elutööpreemia (2017).

Muud faktid

• Amor Trio: Aastatel 1972–1973 laulis Ulfsak ansamblis Amor Trio koos Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepaga. Nende nostalgiline ja kergelt irooniline stiil on saanud kultuslikuks.
• Mälestus: Ta suri Tallinnas 2017. aastal. 2019. aastal paigaldati tema mälestuseks mälestuspink Kakumäe poolsaare läänekaldale, tema kodu lähedusse, kust avaneb vaade merele – element, mis oli talle hingelähedane.